Vastutustundlik laenamine – kelle õigus ja kelle kohustus?

Publicerad teisipäev 19 märts 2024 09:22

Viimasel ajal räägitakse tihti nii uudistes kui ka üldises finantsalases kommunikatsioonis vastutustundlikust laenamisest.

Teema on aastate lõikes muutunud niivõrd oluliseks, et isegi võlaõigusseaduses on vastav seadusepunkt pikenenud mitmeid kordi ning riigikohus on välja andnud eraldi otsuse, kus määrab kohtutele ülesandeks kontrollida tarbimislaenude kohtuasjades vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist. Seepärast on oluline aru saada, mida vastutustundliku laenamise all täpsemalt mõeldakse ning keda see temaatika hõlmab.

Kõigepealt on oluline teadvustada, et vastutustundliku laenamise põhimõte puudutab osapooltena vaid eraisikust laenuvõtjat ja ettevõtjast laenuandjat. Temaatika ei reguleeri kuidagi laenu andmist kahe eraisiku või kahe ettevõtte vahel, kuigi keegi ei keela ka sellistel juhtudel vastutustundliku laenamise põhimõtete kasutamist.

Laenuandja õigused ja kohustused

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise juhtroll lasub mõistagi laenuandjal, keda peetakse lepingulises suhtes tugevamaks osapooleks. See tähendab, et laenuandja peab alati hoolikalt kontrollima, kellele laenu väljastab. 

Kui eraisik soovib laenu, siis laenuandja PEAB küsima erinevaid andmeid ja dokumente, näiteks eraisiku kõigi pangakontode väljavõtteid, et analüüsida sissetulekute, kohustuste ja regulaarsete kulutuste (näiteks kommunaal- ja kindlustusmaksed, huviringide tasud jms) suhet ja tarbimisharjumusi ning hinnata eraisiku võimekust saada hakkama uue laenu tagasimaksmisega. Lisaks peab laenuandja tegema päringuid avalikesse (näiteks pensioni- ja rahvastikuregister) ja eraregistritesse (näiteks maksehäireregistritesse), et kontrollida eraisiku poolt edastatud andmete õigsust ja välja selgitada maksekohustuste täitmisega seotud probleeme minevikus ja olevikus. Kuigi seadus otseselt ei kohusta, jälgib laenuandja kõrgendatud huviga ka eraisiku tarbimisharjumusi hasartmängude ja alkohoolsete jookide ostmise puhul, mille kajastatus pangakonto väljavõttel mõjutab laenuprotsessi kulgu enamasti negatiivselt. Ühtlasi tuleb laenuandjal hinnata ja prognoosida kogutud andmete alusel, kuidas võib muutuda eraisiku maksekäitumine tulevikus juhul, kui isik kaotab töö, laenuintressid tõusevad, vallandub üleriigiline pandeemia, tabab ulatuslik majanduskriis, looduskatastroof vms.

Sama tähtis, kui on andmete kogumine, on ka laenuga seotud tingimuste selgitamine ja edastamine laenuvõtjast eraisikule. Seejuures peab eraisik eraldi kinnitama, et on kõik lepinguga seotud dokumendid (näiteks Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht) kätte saanud, tingimused läbi lugenud ja neist aru saanud.

Seega lasub laenuandjal seadusest tulenevalt väga palju kohustusi, millega tuleb tegeleda enne eraisikule laenu välja andmist. Dokumentide esitamise ja tutvumise nõuded ning andmepäringud ei ole välja mõeldud lõbu pärast või eraisiku karistamiseks, vaid ikka selleks, et hinnata adekvaatselt eraisiku krediidivõimet ja ennetada makseraskustesse sattumist.

Laenuvõtja õigused ja kohustused

Kuigi nõrgema osapoolena vaadeldakse laenusuhtes alati eratarbijat, lasuvad ka eratarbijal vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused. Seadus näeb ette, et eraisik peab laenu taotlemisel esitama laenuandjale enda sissetulekute, kohustuste, regulaarsete kulutuste ja muu vajaliku kohta õiged ja täielikud andmed, kui need on olulised, et hinnata eraisiku terviklikku finantskäitumist ja maksevõimet. See tähendab, et eraisik ei tohi laenu taotlemisel valetada oma sissetulekuid kõrgemaks ega kohustuste hulka väiksemaks, kui need tegelikkuses on. Kui eraisik keeldub nõutud andmete esitamisest või andmed esitatakse poolikult, on laenuandjal õigus keelduda laenulepingu sõlmimisest või nõuda täiendavate andmete esitamist.

Ühtlasi tuleb eraisikul alati ja esimesel võimalusel teavitada laenuandjat muutustest, kui eraisiku majanduslik olukord võtab kursi negatiivses suunas ning see võib isiku viia makseraskustesse. Teavituse eesmärk on leida enne isiku võlgadesse sattumist mõlemale osapoolele rahuldav lahendus laenulepingu edasiseks teenindamiseks.

Eeltoodu valguses on oluline mõista ja aru saada, et iga uue laenu väljastamisel või laenulimiidi suurendamisel tuleb laenuandjal küsida uued ajakohased dokumendid, et taaskord veenduda eraisiku võimes maksta laen tagasi.

Kokkuvõttes võib öelda, et vastustustundlik laenamine hõlmab alati kahte osapoolt. Ühel osapoolel on seadusest tulenev õigus ja ka kohustus enne laenulepingu sõlmimist küsida piisaval hulgal andmeid, et langetada otsus isiku krediidivõimelisuse hindamise ja laenu väljastamise kohta. Teisel osapoolel on aga kohustus need andmed esitada õigel ja täielikul kujul. Kõik eelnev on vajalik selleks, et laenuturg oleks läbipaistev, toimiks efektiivsel ja tasakaalustatud kujul ning makseraskustesse sattuvate eratarbijate hulk oleks minimaalne või olematu.  

Veelgi põhjalikumalt võib vastutustundliku laenamise kohta lugeda võlaõigusseadusest >